VAENLANE ROHUKÕRREL

Peale pikka ootamist saabus ta jälle! Kauaoodatud kevad koos oma rõõmude ja muredega. Lisaks heitlikule ilmale, mis meile kohati liiga jahe tundub ning salakavalale tuulepoisile, mis nii mõnelgi meist nina punaseks ja vesiseks puhub varitseb meid ja meie sõpru kevadel veel teisigi ebameeldivusi. Koos esimeste soojadega ning rohelusega ilmuvad välja esimesed vaenlased. Puugihooaeg on täiega käes.

Puugihooaeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, selle algus ja lõpp on aastati varieeruvad. Puugile sobib ööpäevane keskmine temperatuur üle +7 kraadi ning väga varajase ja sooja kevade korral võivad esimesed vereimejad juba märtsis oma ohvreid otsima hakata. Aprill on aga juba täiesti kindlalt viimane aeg kui oma lemmikute profülaktikale mõtlema hakata. Kuigi puuke on liikvel kevadest sügiseni, eristub selgesti kaks suuremat ründeperioodi: märts-aprill kui nümfid asuvad toitu otsima ja suve teine pool ning sügise algus kui oma ohvreid varitsevad peamiselt täiskasvanud puugid.

Puuk ei ole putukas, vaid ämblikulaadne. Haigustetekitajatena on ohtlikud võsapuuk (Ixodes ricinus) , mis on levinud kogu Eestis ja laanepuuk (Ixodes persulcatus), mida esineb Kagu- Lõuna- ja Edela- Eestis, ka Ida-Virumaal. Võsapuuk eelistab elamiseks niiskeid ja varjulisi kohti, seega leidub teda tihti hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel. Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades.

Kuna peremehi leitakse suhteliselt harva, siis on neil arenenud mitmeid kohastumisi selle leevendamiseks. Vastsed ja nümfid toituvad enamasti närilistel, väikestel kiskjatel, roomajatel või lindudel. Täiskasvanud isendidaga toituvad põhiliselt suurtel loomadel: kabjalistel ja suurtel kiskjatel, kaasa arvatud koerad, kassid ja inimesed.

Aktiivne puuk varitseb tihti mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal rohukõrrel või põõsaoksal ja ootab sobiva ohvri möödumist. Nad ootavad teda väljasirutatud eesjalgadega, kus asuvad haistmiselundid, millede abil tuntakse peremehe lähedust. Kui puuk on leidnud peremehe, siis otsib ta sobiva koha kinnitumiseks. Harilikult eelistavad nad kaela, loomadel aga kõrvu, silmalaugusid, kubet ja teisi kohti, kus ohvri nahk on kõige õrnem. Enne, kui puuk asub verd imema, laseb ta haavasse natuke sülge. Sülg toimib osaliselt tuimestusvahendina, mis muudab hammustuse valutuks, seetõttu ei tunnegi loomad seda kui puuk nende külge kinnitub ning ei asu teda maha kratsima ega hammastega taga ajama nagu kirpu. Ka sisaldab puugi sülg ainet, mis takistab vere hüübimist – nii saab ta segamatult ohvri kallal vampiiri mängida ning ka süljega edasikantavad haigused levivad palju edukamalt.

Puugi selgmist poolt katab tumepruun kitiinne seljakilp. Emastel täiskasvanutel, vastsetel ja nümfidel on väiksem seljakilp, kuna neil on vaja rohkem verd imeda ja ka seetõttu rohkem venida. Isastel, kes toituvad vähe või ei toitu üldse, katab seljakilp peaaegu kogu selga. Emased puugid on nälginult 3-3,5 mm pikad, ovaalse kehaga ja lamedad. Vere imemisel suurenevad nad umbes 3 korda (9-11 mm) ja omandavad munaja kuju. Isased on ligikaudu 2 mm pikad ja vere imemisel ei suurene eriti.

Paaritumine toimub enamasti peremehel. Et munad saaksid areneda, on vajalik, et emane saaks suure koguse verd. Viljakus on puukidel kõrge. Peale munemist emane sureb. Ühes kogumikus 2 000-3 000 muna. Areng on kolmejärguline: vastne, nümf ja valmik. Enne igat kestumist peab puuk verd imema. Harilikult on igas arengustaadiumis erinev peremees. Täiskasvanud loomad toituvad enamasti suurtel loomadel. Mõnedel liikidel on arengutsükkel üheaastane, kuid meil esinevatel liikidel on 4-aastane arengutsükkel.

Munad munetakse maapinna pragudesse. Munadest kooruvad kas samal sügisel või järgmisel aastal kolme jalapaariga larvid, kes järgmisel aastal kestuvad nelja jalapaariga nümfideks. Järgmisel aastal kestuvad nümfid valmikuteks.

Puugid kannavad edasi inimestele ohtlikku entsefaliiti ning borrelioosi. Eestis pole koertel ega kassidel küll puukentsefaliiti diagnoositud ja levib eksiarvamus, et see haigus neid ei ohusta. Austrias, Saksamaal, Šveitsis ja Rootsis on viiruslikku entsefaliiti diagnoositud nii koertel kui kassidel ning levitajaks peetakse ikkagi puuke nagu inimesegi puhul. Haiguse tunnusteks palavik ja isutus, edasi võivad ilmneda erinevad krambiliigid, kassidel ka suurenenud süljevool.

Borrelioosi korral tekib inimestel esmalt puugi hammustuse kohale punetav ala. Koertel sellist nahareaktsiooni ei täheldata. Neil väljendub borrelioos peamiselt liigesepõletikuna. Koeral tekib longe ja liigesed paisteavad üles, loomal on ka palavik.

Pikaajalisel põdemisel võivad tekkida ka neeru- ja südamekahjustused. Borrelioosi peiteaeg võib olla kuni 90 päeva ja sügise algul puugihammustusest saadud nakkuse haigustunnused võivad ilmneda alles jõulude paiku.

Veel kannavad puugid edasi veiste vereparasiiti Babesia´t. Babesielloosi tunnusteks on loomade söögiisu vähenemine ja mõne päeva möödudes ilmub uriini veri

Kass ja väike koer on puugile paras saakloom, sest nad on piisavalt madalad ja mõnusalt karvased – neile on end kerge külge haakida. Kui kassil või väikesel koeral on massiliselt puuke, siis võivad nad parasiitide rohke vereimemise tagajärjel isegi aneemiliseks muutuda.

Kuidas kaitsta lemmikuid puukide eest.

Loomakliinikutes on saadaval erinevaid preparaate, mis laias laastus jagunevad 3-ks

1. Turja ja seljapiirkonda manustatavad tilgalahused. Neid on omakorda kahte liiki. Esimesed neist imenduvad looma nahalt vereringesse ning levivad niiviisi üle kogu looma keha. Kahjuks peab puuk mürgi kättesaamiseks oma ohvrile kinnituma ning verd imema. Ta saab küll surma ning ei anna järglasi kuid võib looma siiski nakatada. Toimeaeg tavaliselt 1-2 kuud.

Teist tüüpi tilgalahus kantakse samuti looma turjale kui imendub mitte verre vaid naha rasunäärmetesse ja levib üle kogu looma keha rasunäärmete kaudu ning “võiab “ mürgiga kogu looma karvastiku. Seetõttu ei pea puuk oma doosi kättesaamiseks loomale kinnituma kuid võib seda jõuda teha. Kuna ravim ei imendu vereringesse, võib seda kasutada nii noortel kui vanadel, nii tervetel kui haigetel loomadel. Mingit vastunäidustust pole koostoimes ravimitega ega vaktsiinidega. Toime puugile 1 kuu, aga looma ei tohiks 48 tundi enne ega pärast preparaadi manustamist pesta šampooniga, sest viimasel juhul surutakse naha rasunäärmed tühjaks ning ravimil pole kusagil pesitseda ja toime võib osutuda lühemaks.

2. Pritsitavad preparaadid välisparasiitide tõrjumiseks ja hävitamiseks. Samuti on olemas naha rasunäärmetesse imenduv variant. Ohutus sama. Preparaat kantakse ühtlaselt kogu looma karvastikku nii, et kõik oleks märg. Loomulikult ei tohi pritsida otse looma silmadesse ega suhu. Muidugi on manustamine mõnevõrra töömahukam kui tilgalahustel ja ega iga kass ei lasegi enda kallal nii kaua toimetada, et kogu kasukas märjaks saaks. Preparaadi toime puugile 1 kuu

3. Kaelarihmade toimeks peaks olema parasiitide peletamine enne kui nad jõuavad nahale kinnituda ning ka nende toime on tunduvalt pikem, kuni 4 kuud. Kahjuks ei sobi kõik kaelarihmad kassipoegadele, kassidele ja kutsikatele. Ronijatel kassidel võib probleemiks olla rihmapidi kinnijäämine, mis lõpeb heal juhul rihma kaotamisega, aga halvemal juhul… Samuti võib rihma pidev kandmine põhjustada mõnedel loomadel allergianähte. Tead tuleks ka seda, et osad parasiitide vastased kaelarihmad ei sobi kokku loomadel kasutatavate narkoosivahenditega. Seetõttu tuleb kindlasti nädal enne plaanilisi operatsioone loomal kaelarihm kaelast ära võtta ja tagasi panna alles peale looma täieliku taastumist.

Ükskõik, millise ravimi ostmisel konsulteerige enne loomaarstiga, et olla kindel, et just see ravim oleks võimalikult efektiivne teile murret tegevate parasiitide vastu ning samal ajal ohutu teie loomale. Kõik tilgalahused ei kaitse looma puugi eest, vaid on mõeldud ainult kirpude või kirpude ja lestade hävitamiseks. Ning kõik vahendid ei sobi noortele, alla aastastele loomadele. Samuti on mõnede preparaatide kasutamine vastunäidustatud isegi täiskasvanud kassidel.

Kahjuks pole aga ükski vahend 100 % kindel ning seetõttu tuleb peale pikemaid jalutuskäike metsas või kõrgemas rohus loomade karvastik üle kontrollida. Tänu looma seljas olevatele karvadele pole puuke tihti kerge avastada, aga hea tihe kamm on kindlasti abiks veel kinnitumata puukide eemaldamiseks ning ka juba kinnitunud parasiitide avastamiseks. Kui puuk on juba lemmikloomale kinnitunud, tuleks see eemaldada nii kiiresti kui võimalik. Kasutada võib spetsiaalseid puugieemaldustange, puugi võib ka ilma tangideta kergelt keerates ära tõmmata. Kindlasti tuleks kätte panna kummikindad. Kui endal julgusest puudu jääb, pöörduge abi saamiseks loomaarsti poole. Puukide kiire avastamine võib lemmiklooma ka teda ohustavast nakkusest säästa, sest haigustekitaja ülekandumiseks kulub veidi aega, mõnedel andmetel isegi kuni 24 tundi.

• Juba esimeste kevadetunnuste saabumisel konsulteerige loomaartsiga teie loomale sobivate puugitõrjevahendite asjus

• Muretsege sobivad vahendid varakult valmis, sest nagu ka talv, nii tuleb kevadki mõnikord ootamatult

• Ärge unustage valmismuretsetud vahendeid ka õigeaegselt ning regulaarselt kasutamast

• Peale jalutuskäiku metsas või pikemas rohus kammige loom hoolikalt läbi, et avastada veel mitte kinnitunud ja juba kinnituda jõudnud puugid

• Eemaldage parasiidid, kas puugitange või näpitsaid kasutades, hävitage need põletades või kanalisatsioonist alla lastes.